Olen alati mõelnud, et elu jooksul on saanud ikka igat sorti üritusi korraldatud ja jahmatavaid üllatusi enam tulla ei tohiks.
Siis, ühel päeval, sain e-kirja ürituse briifiga. See oli anonüümseks jääda soovivalt kliendilt, kes soovis korraldada midagi erakordset.
Tal oli soov teha suursugune pidu ja kokku kutsuda tähtsaid inimesi üle maailma. Poliitikud, ärimehed, sporditähed, lauljad, kunstnikud ja muud maailmameedias figureerivad näod. Pidu pidi lõppema kliendi poolse suure teadaandega. Nagu ta ise kirjeldas: “Tol hetkel muutub kogu maailm, vanad rattad jäävad seisma ja uued hakkavad keerlema, paremas suunas“.
Pakkusin siis välja omapoolsed ideed asukoha, esinejate, toitlustuse ja muu vajaliku suhtes. Täitsa meeldis aga palus, et paneks veel funki juurde. Valisin parimatest parimad, kuna taskud tundusid kliendil olevat põhjatud, maksis kogu summa ette ära ja kuulsuste kohale meelitamiseks eraldas ka veel üüratu summa.
Kõiki kutsutuid siiski raha ei huvitanud ja mõtlesime koos kliendiga, kuidas nad ikkagi kohale meelitada?
Otsustasime, et kutse peale paneme vastused suurimatele lahendamata iidsetele müsteeriumitele. Kuidas ehitati püramiidid, kas Jeska oli ikka päris inimene, kuidas Stonehenge püsti pandi, reaalsed pildid Atlantisest, Yonaguni monumendi eesmärk ja kas Marsil oli ikkagi kunagi elu? Need vastused tekitasid nii palju globaalset eufooriat, et kõik tähtsad ninad olid kohe nõus tulema ja soovijate nimekiri duubeldas end iga päevaselt.
Peo päev jõudis kätte, kõik oli minu poolt valmis, toit soojas, joogid külmas, esinejatel heliproovid tehtud. Peopaiga parkla oli täis limusiine ja turvamehi, seal oli maailma kõige tihedam päikseprillide ja kõrvamikrofonide kontsentratsioon koos.
Lükkasime peo käima, naerdi, joodi, söödi, jutustati ja lõbutseti. Mida lähemale südaöö jõudis, seda elektrilisemaks ka õhkkond muutus, mitte ainult vaimsel tasandil, oodates teadaannet, vaid ka füüsiliselt, taevas hakkas värvuma siniseks, ÖÖSEL!, ja need vähesed pilvedki tundusid olevat täis elektrit.
Kui kell lõi kesköötundi, ilmus ekraanidele salapärase siluetiga isik. Ta tervitas kõiki kümnes erinevas keeles. Ühel hetkel muutus siluett reaalseks isikuks, ta oli suure peaga ja kergelt rohelise nahatooniga. Ta suu oli väga pisike aga ikkagi oli aru saada, et sellel suul on naeratus peal. Ta silmist ei olnud näha midagi muud peale kiirgava positiivsuse ja heatahtlikkuse.
Tuhandete inimestega täidetud saalis valitses vaikus, seal võis vabalt kuulda saalis oleva ainsa suitsetaja hingamist.
„Tere inimkond, Meie oleme pärit teiselt planeedilt, Teie tunnete seda kui Kepler 283c. Me oleme Teid jälginud juba mitmeid sajandeid. Nüüd on käes aeg, kus oleks aeg käed kokku lüüa ja koostööd teha“.
Vaikne saal muutus veelgi vaiksemaks.
Ürituse peojuhil mokk lahti.
Tuli üllatus.
Ja veel milline!
Siis käis selgroost jõnks läbi, avasin silmad, kargasin istukile, pühkisin otsa eest higi ära ja sain aru, et tegemist oli unenäoga. Ma pole kunagi nii tänulik olnud oma normaalsete klientide üle, kui tol hetkel.
Aitäh Teile 🙂
Miko Luha